Tänane Washington Post kirjutab pikemas Second Life'i teemalises loos ka Eesti saatkonnast. Lugu ise ilmub reisirubriigis ning mis mulle selle puhul eriliselt meeldib, on ei ole vaimustunud Second Life'i promoga, vaid mõistliku vaatlusega. Autor Daniel Greenberg räägib artikli lõpuosas ka Second Life'i probleemidest, mis on hea seetõttu, et tulevased tehismaailma külastajad ei tule sinna niivõrd ülespaisutatud ootustega (millele järgneb tavaliselt pettumus). Artikkel ise asub siin, kuid selle lugemiseks võib vajalik olla tasuta registreerimine.
Ka Eesti saatkond leiab kenasti äramärkimist:
"Eelmisel kuul Second Life'is saatkonna avanud Eesti on kõige viimati seda teinud riik. Saatkonna ultramoodne hoone esindab kiire tehnoloogilise progressi nimel tegutseva Eesti kõrgtehnoloogilisi püüdlusi. Saatkonna kavandanud Hill & Knowlton Eesti tegevdirektor Daniel Vaariku sõnul on virtuaalne saatkond "loogiline samm" ning selle eesmärgiks on "jõuda väljapoole Eestit, leida inimesi, keda huvitavad e-tehnoloogiad, e-valitsemine, luua koht e-teenuste ja virtuaalse suhtlemise alasteks aruteludeks."
Mulle meeldib ka Daniel Greenbergi kokkuvõte:
"Kui rääkida Second Life'ist, siis mitte hooned ei ole see, mis mulle sealt meelde jääb, vaid elanikud. Kohtuda on võimalik väga erinevate maailmavaadetega inimestega, koos naerda ning avastada asju, millest varem polnud aimu. Täpselt nagu reisides päris-maailmas."
See on väga õige jutt. Nagu meie endigi kogemus näitab, on Second Life inimeselt-inimesele suhtlemise koht. Hooned on lihtsalt infrastruktuur, mis peab muutma suhtlemise mugavamaks. Täpselt nagu päris-elus.
Comments